Kokkuvõte Äripäevast 24.04 avaldatud arvamusloost
Klaaslagi ei purune käsukorras, vaid teadlikkuse, hariduse ja tahtmise kaudu. Eesti tööelu on endiselt tugevalt sooliselt jagunenud – juhtkonna laudades istuvad enamasti mehed, naisjuhid jäävad sageli esmatasandi rollidesse. Aga miks?
Haridusvalikud, hoiakud ja ühiskondlikud ootused vormivad meie teekonda juba varakult. Kui tüdrukutele suunatakse heegelnõelad ja poistele haamrid, siis jäävad hilisemad karjäärivalikudki piiratuks.
Tippjuhiks ei sünnita – selleks valmistutakse. See tähendab enesejuhtimist, strateegilist mõtlemist, rahanduse ja inimeste tundmist.
Ja mis kõige tähtsam – valmisolekut õppida kogu elu.
Privileegipimedus ei ole vaid meeste probleem. Me kõik kipume maailma nägema oma kogemuse kaudu.
Aeg on kuulata, mõista ja toetada neid, kes soovivad edasi liikuda.
Mitmekesine juhtkond = parem otsuste kvaliteet. Rohkem naisi tippu tähendab rohkem empaatiat, laiemat perspektiivi ja tugevamat organisatsiooni.
Hoidkem neid juhte, kes meil juba on, ning avagem teed neile, kes on valmis kasvama!